PDF Print E-mail
There are no translations available.

Meie murretest

On hästi teada, kui tähtis roll on eesti rahvuse püsimajäämisel eesti keelel – nii iga päev kõneldaval suulisel ühiskeelel kui ka normeeritud kirjakeelel. Ei tohi aga unustada, et keele kujunemises on peaosa mänginud meie piirkondlikud murded.

Murdeid ja murrakuid on Eesti alal, hoolimata selle väiksusest, ohtralt. Murded jagunevad põhjaeesti ja lõunaeesti peamurdeks. Põhjaeesti murre jaguneb saarte, lääne-, kesk- ja idamurdeks, eraldi rühmana on välja toodud ka kirderannikumurret (jaguneb ranna- ja Alutaguse murdeks). Lõunaeesti murre jaguneb aga Mulgi, Tartu ja Võru murdeks.

Kirjusus on alguse saanud sellest, et eesti keel on tekkinud mitme kunagise läänemeresoome hõimu keele põhjal. Murretevahelisi lahknevusi on aja jooksul suunanud kontaktid eri keeltega. Pärast muinasaja lõppu hakkasid (peamiselt alamsaksa keele mõjul) keeles toimuma olulised muutused, murdeerinevused suurenesid ja algas jagunemine murrakuteks. Viimast põhjustas eelkõige talupoegade sunnismaisus, mis tingis kihelkonnakeelte eraldi väljakujunemise. Nii on kihelkondlikke murrakuid kokku lausa 109 (eri käsitlustes võib veidi varieeruda).

Kohalike keelekujude arengut on mõjutanud nii looduslikud kui ka haldus­piirid. Teada-tuntud näide murde- ja halduspiiride kattumise kohta leidub saarte murdes. Pärast 13. sajandi vallutusi kuulusid Läänemaa ja saared valdavalt Saare-Lääne piiskopkonnale, Muhu ning osake Saare- ja Hiiumaast aga Liivi ordule. Toonane ordupiir on piiriks ka mõne keelenähtuse levikus, nagu näiteks ö Saare-Lääne piiskopkonna alal ja õ ordu aladel (Saaremaal üldiselt pörsas, aga nt Pöidel ja Muhus põrsas) või pikkade madalate täishäälikute diftongistumine, mis esines vaid ordu aladel (Saaremaal üldiselt maa, aga nt Pöidel ja Muhus ka moa).

Lisaks häälduserinevustele on murrete vahel ka sõnavaralisi jm erinevusi. Kirjakeele põhialus on küll põhjaeesti keskmurre, kuid aja jooksul on sellesse sulandunud elemente kõigist eesti murretest. Mõned näited ÕSis esineva murdelise sõnavara kohta: saartelt on pärit nt kipakas, leebe, pigem ja võluma, Lõuna-Eestist hõim, läte, mõrsja, nätske, näägutama, tsipake, ukerdama, veidi jne. Peale selle on murdekeele varasalves rohkesti sõnu, mis kirjakeelde ei ole jõudnud.

Niisiis – lisaks sellele, et murdekeel on meie kirjakeele vundament, annab ta meile suurepärase võimaluse praegugi oma igapäevakeelt rikastada ja mitmekesistada.

Tiina Laansalu (Postimees AK 2.09.2016)