PDF Print E-mail
There are no translations available.

Vabariik kõlagu uhkesti!

Peeter Päll

Olen mõelnud selle üle, miks ei taha kuidagi vedu võtta meie riigi juhtivate institutsioonide nimetamine nii, nagu see on põhiseaduses: Vabariigi President, Vabariigi Valitsus. Ikka on nad Eesti Vabariigi president ja valitsus, eriti ka pidulikes sõnavõttudes.
Sõna vabariik on pärit XIX sajandist, Udo Uibo andmetel tekkis ta kui tõlkevaste saksa sõnale Freistaat, mis kajastas tollal saksa keeleski levinud püüdlusi leida võõrsõnadele, nt Republik, omakeelseid asendusi. Vabariigi kõrval olid tollal eesti keeles ka priiriik, rahvariik ja vabatriik.
Juurdus vabariik, mis aga elas üle kaks aumadaldust. Kõigepealt väidetavasti 1920. aastatel, kui Eesti Vabariik tõlgiti saksa keelde kujul Freistaat Estland, mis vähemasti saksa kõrvale tundus tollal juba kui mitte väga tõsiselt võetav nähtus. Teiseks muidugi Nõukogude Liidu ajal, kui vabariik oli kõigest üks haldusüksus suures liidus. Sellal kasutati vabariiki igapäevase sõnana, sageli ka Eesti asemel, sest nii oli poliitiliselt turvalisem. Meenutatagu, et 1930. aastatel oli igapäevasõna riik. Mõni mäletab ehk ajalehtede pealkirju ärevast 1940. a suvest, mil kinnitati, et „riigis on rahulik“.
Arvatavasti lasub sõnal vabariik paljude teadvuses ikka veel seesama mineviku taak. Põhiseaduse loojate õilis soov, et Vabariigi President kõlaks uuesti nagu prantslaste le président de la République, ei ole veel täitunud.
Kas on lootust, et see siiski juhtub? Minu meelest on ja hea näite pakuvad siin sõnad kodumaa ja isamaa. Rahvusliku taasärkamise ajast mäletan, et sõnal kodumaa oli juures nõukogulikkuse maik ja seda ei kasutatud kuigi palju. Võib-olla oli põhjus väliseestlastele suunatud ideoloogilises ajalehes Kodumaa, võib-olla ülekasutatud vene sõnas Родина, mille tõlkevaste on kodumaa, võib-olla muus, aga igatahes isamaa kõlas siis mitu korda paremini kui kodumaa. Nüüd on kodumaa taas ausse tõstetud.
Üleminekuaastatel kasutasid reporterid tihti agaralt sõna vabariik vanas vaimus edasi, seda loominguliselt laiendades. Kui tuli külla Rootsi kuningas, siis kai ääres olid teda tervitamas „Rootsi Vabariigi diplomaatilised esindajad“.
Muide, kui juhtisin varem tähelepanu sõna vabariik ületarvitamisele, siis toodi mulle vahel näiteks väliseestlaste kasutatud vabariigi aastapäeva, kas nii on siis vale? Jäin ka ise selle üle mõttesse, kuni järsku taipasin: meie jaoks on vabariik endiselt lörtsitud sõna, aga Välis-Eestis kõlas vabariik veel uhkesti, see oli osa hoopis teisest, rikkumata väärtussüsteemist. Miks ei võiks meiegi seda järgida?