PDF Print E-mail
There are no translations available.

Kas tegutseda valsitaktis või marsitaktis?

Geda Paulsen

Loomulikule keelele on iseloomulik, et selles toimub nii plahvatuslikke kui ka pikkamisi levivaid muutusi. Nihke taustajõuna võib teinekord figureerida mõne keelekasutaja juhusliku (ja leidliku) seosega vorm, mis sobitub keele sisemiste mehhanismide ja võimalustega.

Kui me räägime sündmustest-juhtumustest, on üsna suur vahe, kas konstanteerime lihtsalt olukorra tegevuse tüübi ja sellest osavõtjad või kirjeldame laiemalt sündmusega seostuvaid asjaolusid. Erinevate olukordadega seotud seikade, aga ka kõneleja enda suhtumise väljendamiseks on võimalik kasutada näiteks määrsõnu. Üks tavalisemaid ja iseoloomulikumaid määrsõnade rühmi on viisimäärsõnad, millega saab kuulajale edastada, kuidas mingi tegevus või sündmus toimub. Tüüpilised viisimäärsõnad on üldhinnangulised hästi ja halvasti. Väga palju eesti keele määrsõnu ja ka kaassõnu on tekkinud kõige tavalisema nimisõna käändevormi kinnistumisel omaette, abstraktsema tähendusega sõnaks (kuldnäitena võib mainida sõna kõrv: minu kõrv – ta on sealsamas kõrval – ta istub minu kõrval). Seda juba vanade eestlaste viljeldud võtet kasutades saame ka tänapäeval üsna lihtsalt luua uusi määrsõnu.

Üks küllaltki värske liitsõnaline määrsõnakomplekt on valsitaktis ja marsitaktis. Need päritolult muusika valdkonda kuuluvad sõnad viitavad kaunis vastandlikele tegevusviisidele. Võrdleme paari keelekasutusest väljanopitud näidet: 

Esimesed minutid rattasõitu mööduvad valsitaktis.

Mõnel on raske aru saada, et kodanikuühiskond ei käi ainult seadusetähe ja seadusesilma järgi marsitaktis, vaid et mängu tulevad ka (põhi)seaduse vaim, õiglustunne, hädaohutunne ja laiema elukeskkonna tajumine.

Valsitaktis sooritatud tegevus toimub niisiis kergelt ja muretult, aga marsitaktis, vastupidi, käsu all ja vere maitsega suus (kuigi mõlema lause tegevus seostub põhimõtteliselt liikumisega). Huvitaval kombel viitab valsitaktis sealjuures iseenesest toimuvale tegevusele, marsitaktis aga toob lausesse veel ühe tegelase, ülemusliku käsutava põhjustaja. Rumba, polka- või sambataktis me aga (esialgu veel) väljaspool tantsupõrandat ei toimeta.

Mis võiks olla selle loo õpetusiva? Ega suurt muud ei olegi, kui et meie kõigi ühine keel annab meile tööriistu loovaks ja isikupäraseks väljenduseks, millega saame elavdada ja virgutada oma sõnumit. Kui mitte muud, siis vähemalt keeleteadlased satuvad uutest seostest vaimustusse. Muidugi tasub mõelda, millises kontekstis keelega mängida – näiteks kirjas maksuametile või tervisekaitseinspektsioonile tasuks ehk jääda tavapärasema ja tuntuma juurde, et mitte asjatut segadust tekitada. Et ametlikus stiilis siis väljendugem pigem marsitaktis.