PDF Print E-mail
There are no translations available.

Riik ja rikkus

 Kristiina Ross

Eesti keele etümoloogiasõnaraamatu järgi on sõnad riik ja rikkus omavahel seotud. Mitte küll otse, aga germaani keeltest eri aegadel laenatud ühise tüve kaudu siiski. Sõna riik on laenatud millalgi enne 18. sajandit alamsaksa või rootsi keelest, kus see esineb kujul rike. Tänapäevane rikkus on igati reeglipärane tuletis omadussõnast rikas, mis kasutab sama tüve varasemat kuju. Omadussõna rikas laenati kunagi ammu enne II aastatuhandet rootsi ja alamsaksa keele eellaseks olnud germaani keelekujust. Seepärast on riik ja rikas tänapäeva eesti keeles häälikuliselt veidi erinevad. Germaani keeltes võivad aga nimisõna tähendusega ’riik’ ja omadussõna tähendusega ’rikas’ tänapäevalgi ühtemoodi kõlada, nagu näiteks saksa keeles Reich ja reich või rootsi keeles rike ja rik.

Vanas eesti kirjakeeles oli pilt esialgu tegelikult segasem. J. Wiedemanni sõnaraamatu järgi võis sõna rikkus lisaks tähendusele ’varandus’ kunagi kanda ka tähendust ’riik’. Selliseks oletuseks annavad alust 16. ja 17. sajandi keelemälestised. Paraku ei mõistnud tollased saksa emakeelega literaadid eesti keele häälikulist ehitust, ja see kajastub ka nende kirjutusviisis. Nõnda pole selge, kas nende kirja pandud rickus tuleks tänapäeval kirjutada rikkus või hoopis rikus, nagu oletab näiteks Udo Uibo. Käänati seda sõna sealjuures kahel viisil, nii et taevariigi sisse võis 17. sajandi literaatide keelepruugi kohaselt, aga tänapäeva kirjaviisis arvatavasti olla kas taiva rikku sisse, taiva rikuse sisse või siis ikkagi (eriti nende tarvituses, kes eesti keele häälduse nüansse ei eristanud) taiva rikkuse sisse. Omaette küsimuseks jääb, mida liide us selles sõnas väljendas. Tollases eesti keeles oli puudus abstraktse tähendusega nimisõnadest ja tõlkijad lõid neid vajadusel us-liite abil juurde, nt ühendus, preestreus ’preestriks olemine’. Kõnealuses sõnas aga tähendusliku us-liite järele vajadust pole. Samas võibki 17. sajandi kirjakeelest leida us-lõpulisi sõnu paralleelselt samatüvelise, aga lõputa sõnaga, ilma et neil mingit tähenduserinevust paistaks olevat, nt lein ~ leinus, hais ~ haisus, keeld ~ keeldus. Mis seesuguse nähtuse taga peitub, vajab veel selgitamist.

17. sajandi lõpus kasutasid ilma us-liiteta sõna tähenduse ’riik’ märkimiseks ainult üksikud autorid. Kuid 18. sajandi piiblitõlkijad tegid segadusele lõpu ning 1720. aastatest peale on riik alati riik ja rikkus alati rikkus – omavahel häälikulist seotud, aga mitte päris otse, nii nagu sisu mõttes sobibki.