PDF Print E-mail
There are no translations available.

Kuda moa, nii murre

Mari-Liis Kalvik

Sada aastat tagasi oli küllap Eestimaal rännates võimalik erinevatel ajaloolistel murretel üsna hõlpus vahet teha. Tollal seisti ka põhjaliku ja metoodilise murdeuurimise lävel. 1916. aastal oli Eesti Kirjanduse Seltsi toel murdekogumist alustanud oma aja suurimaid dialektolooge Andrus Saareste, ees seisid Emakeele Seltsi stipendiaatide retked üle Eesti alates 1920ndaist.

Tänapäevaks, hoolimata vahepealsetest suurtest põlisrahva liikumistest, pikemast haridusteest, igale poole jõudvast ühiskeelsest massimeediast ja muudest ühtlustavatest teguritest, ei ole murded meie igapäevaelust sugugi ära kadunud. Lõuna-Eestis ja saartel on oma keelekasutus au sees nii kirjasõnas kui veebis, rääkimata omavahelisest suhtlusest. Ka Põhja-Eesti maismaal võib aru saada, kes rääkijaist oma tugevama vältehääldusega tuleb Viru rannikult. Üks praegugi olulisi juhtlõngu on ka see, kui palju ja milliseid kaashäälikuid palataliseeritakse ehk peenendatakse. Sagedamat, tugevamat ja nt ka kaashäälikuis k, m ning r ette tulevat peenendust kuuleb Lõuna-Eestist pärit kõnelejail kirjakeeleski.

Käesolev aasta on neljas aasta, mil salvestame inimesi üle Eesti ning uurime, kuidas mõned keelenähtused nende kõnes kuulduvad. Praeguseks oleme palunud ette lugeda lauseid ligi 200 inimesel. Kirjakeelsetes lausetes on sõnad, mille kaudu uurime erinevaid nähtusi. Üheks selliseks ongi palatalisatsioon, täpsemalt, kas i-tüveliste ühesilbiliste sõnade lõpuhäälikuid l, n, s, t, d peenendatakse (nt sõnades saal, toon, kruus, vööt, kood). Erinevust palataliseeritud ja palataliseerimata hääliku vahel kirjeldatakse kuuldeliselt üldiselt kui ülilühikest i-d, mis kostab vahetult enne kaashäälikut, vrd nt pal’k (omastavas palgi) ja palk (omastavas palga).

Valisime lähemaks uurimiseks 36 keelejuhti, kes ise ning kelle vanemad on pärit samalt murdealalt. Murdealasid on kokku üheksa, igaühe kohta nelja kõneleja salvestatu. Esialgsed tulemused näitavad, et lääne- ja saarte murdealalt pärit inimesed ei palataliseeri uuritavaid lõpukonsonante pea üldse, nagu nendes murretes ajalooliselt on tavaks olnudki. Keskmurde kohta on tulemused varieeruvamad ning nõnda on need olnud ka varem, arvestades selle murde suurt ala. Enim on vaadeldavaid palataliseeritud kaashäälikuid Mulgi- ja Võru- ning Setumaalt pärit inimeste sõnades, arvestatavalt ka Peipsi lääneranniku ning Ida-Virumaa keelematerjalis. Kuigi on erandeid ja ootamatuid leide, võib öelda, et uuritav nähtus on seotud kõneleja päritolupiirkonnaga. Nii elavad kunagised murded hääldusjoonena edasi ka tänapäeva ühiskeeles ning seda on tore kuulda.

Täname kõiki keelejuhte ja meid aidanud inimesi üle terve Eesti.